Lihtsalt.

Kas sa oled õnnelik ka või sul lihtsalt on keegi?
Kas sa oled lihtsalt õnnelik või sul on ka keegi?


Roy Orbison "I Drove All Night"

Elu on ilu on valu.

Puud on üha kollasemad, taevas üha hallim ja mõtet ei näi kusagil.
Sõnu ei ole. Tuleb laenata.
Mõtlemisest väsinud.
Nõrk ja nutan taga. Ka nii võib. Nii selgub väärtus ja mida tähendab tugevaks olemine.
Selline päev ongi.
Huvitav. Isegi põnev.

I gave you all the love I got
I gave you more than I could give
I gave you love
I gave you all that I have inside

And you took my love
You took my love
Didn't I tell you
What I believe

Did somebody say that
A love like that won't last
Didn't I give you
All that I've got to give baby

I gave you all the love I got
I gave you more than I could give
I gave you love
I gave you all that I have inside

And you took my love
You took my love

I keep crying
I keep trying for you
There's nothing like you and I baby

This is no ordinary love
No ordinary Love
This is no ordinary love
No ordinary Love

I keep crying
I keep trying for you
There's nothing like you and I baby

This is no ordinary love
No ordinary Love
This is no ordinary love
No ordinary Love

Keep trying for you
Keep crying for you
Keep flying for you
Keep flying and I'm falling

And I'm falling...


Sade "No Ordinary Love" http://www.youtube.com/watch?v=40JOlKLQOP0

Everybody lies?

Kui kirjutada "lummav" ja seda siis lugeda ja lugeda ja lugeda ja lugeda ja lugeda... siis ei saa enam aru, mida see sõna tähendab. Ta saab justkui elu ja muutub millekski... Aga just see palju kordi üleloetud Lummav ongi see tunne, mis sisse jääb. Nii et linnast koju sõites ei suuda muud, kui läbi vihmast märja esiklaasi mittemidagit vahtida, näha ainult punaste piduritulede ja fooris vilkuvate kollaste kirjut vaipa ja mõelda, mis tunne oleks praegu sõita Lasnamäe kanalit pidi. See on peaaegu nagu... S e e on nii lähedal.

Me kõik oleme üksi. Me kõik räägime erinevat keelt. Me kõik ajame oma asja. Üksi. Valetades. Üksi ja valetades - see annab kokku üsna masendava pildi. Aga ta ei ole seda siiski. On's see nii tavaline, et pole masendav? Mittemasendav harjumusest? Hea kohanemisvõime? Mingil veidral põhjusel annab see (taas)avastus jõudu. Jõudu olla tugev.
Miks me ajame oma asja? Miks peab igaühel olema oma asi? Miks üksi? On see kuidagi seotud ellujäämisega? Võimaluste paljusus...Kõige tugevam jääb ellu.

Koos... "Koos olemine" on seega kõigest nõrkusehetk? Põgenemine... põgenemine tugevaks olemisest nõrkusesse? Enda peitmine teise inimese sisse. Teise enda sisse laskmine. Milleks? Uudishimu rahuldamine? Uue ja põneva kogemine? Mh, jah, alguses tundub uus ja põnev... Hiljem tuleb uksele koputav Mina tagasi koju lasta... Armumine on seega põgenemine enda eest? Ja armastus on vastastikune kokkulepe peita teineteist teineteise eest? Pakkuda teineteisele varjupaika. Varjupaika, mis on soe ja hubane. Lasen Sind minu sisse ja vastutasuks lased sina Mind enda sisse.
Kas on võimalik olla lõputult ära? Kas nii pole ohtu ennast ära kaotada? (Mida see tähendab üldse?) Kas koos olemine, koos elamine aitab ennast mitte kaotada? Seda ennast ehk Mind, kes asub sinu sees. Kas teineteise lähedal olemine tagab Minu turvalisuse sinu sees? Ei, see ei saa ju olla kinni füüsilises läheduses.

Miks need inimesed saalis naersid nii palju ja...nii valedes kohtades? See ei olnud ju naljakas. Olid nad purjus? (Reede õhtu küll, aga kes siis reede õhtul purjus peaga kinno läheb?) Tulid nad seda filmi vaatama nende kahe Terevisioonis näidatud lõigu põhjal? Võimalik. (Seksistseen Eesti filmis! Näe, tuleb till pikalt ees otse kaamerasse! Peseb köögis näo puhtaks ja läheb edasi panema! Wow! Hea film, seda peab nägema! Mingi auhinna võitis ju ka seal...Viinis või mis krdi kohas! Yeah!)
Jah, seal oli ka naljakaid kohti. Oma absurdsuses naljakaid kohti. Selliseid kohti, mille kogemine meid endid tol hetkel kindlasti naerma ei ajaks. Võib-olla hiljem...

Mul oleks olnud piinlik nende komöödiavaatajate pärast filmitegijate ees, kui nood oleks saalis viibinud. Loodetavasti piisas neile esilinastusest. (Ma loodan, et siis ei naerdud.)
Selle lapsiku itsitamise ja õela irvitamisega ei näidatud mu meelest muud, kuivõrd inimesed iseendale valetavad. Kuivõrd nad tunnevad vajadust igaks juhuks endast nõrgemat jalaga lüüa, et nad jumala eest ise ei paistaks nõrkadena välja. Nad naeravad enesekaitseks - pff! mina küll selline ei ole! Ja näitavad sellega, kui väga nad kardavad tunnistada endile, et tegelikult on ka nemad sellised - üksi või üksinduse hirmus ja ebakindlad, otsimas üht ja kartmas teist, aga ei tea täpselt mida. Või kui teavad, siis pole aimugi, kust seda leida või kuidas sellest üle saada.
Film on film ja seetõttu näeme seal inimesi, kellel ei lasta meile valetada. Me näeme seal inimesi, keda me "päris" elus ei näe. Õigemini, me ei näe nende selliseid külgi. (Sest võõrastele inimestele ei näidata selliseid asju.) Elu on elu ja kõik valetavad. Keegi ei keela meil valetamast. Kasvõi iseendale.
(Hmm, valede hulk ja suurus on ilmselt võrdelises seoses reaalsuse ja unistuste vahelise lõhe suurusega. Ja kuna keegi meist ei ela oma unistuste elu - kas ma kuulen vastuväiteid? - siis valetame me kindasti iseendale mingilgi määral.) Vaatad endale hommikul peeglist otsa ja alustad päeva soojendusvalega - "täna tuleb suurepärane päev!" või "kõik läheb hästi!" Sa tead, et see on soojendusvale ja tegelikult pole sellel tegeliku eluga mingit pistmist. Seetõttu ei kuku sa ka masendusse, kui see päev ei lähegi hästi. Soojendusvaleks sobib hästi.
(Ja mida tähendab üldse "hästi minema"? Liiguta oma ootuste latti üles-alla ja vaata, kui kerge on panna asjadel "hästi" ja "halvasti" minema.)

Kas võõrastele valetatakse seetõttu rohkem, et see on võimalik? Lähedastele juba naljalt enda kohta palju ei valeta. Nad ju tunnevad sind (mingilgi määral). Ja kuivõrd on vaja siiski inimesi, kellele ei pea valetama? Vale-puhkust. Inimesele, keda sa armastad, kellesse sa oled põgenenud ja keda sa samal ajal enda sees hoiad, ei valetata ju? Või? See on inimene, kellele ei pea teesklema, ta võtab sind sellisena, nagu sa päriselt oledki, sellisena, kellena teised sind võib-olla kunagi näinud ei ole. See on/oleks tõeline puhkus.

(Hmm, kas tõeliselt naljakas oli ainult siis, kui mina naersin? Jah, loomulikult! Mul on ju hea huumorimeel. Nagu muusikamaitsegi. Ja need kaks veini seal kapis on ka loomulikult head, sest ma joon ainult head veini!)

Mitu tundi on möödas ja endiselt - lummav! Palun veel üks!


Chris Rea "The Road to Hell"