"Hälvikud liidavad ühiskonda" (EE, 29.10.08)

Kust tuleb perevägivald? Kas süüdi on ühiskonna kirjutamata reeglid, mis panevad inimestele vanematekodust välja kolides koorma hakata täiskasvanuks ja tegeleda täiskasvanute asjadega - käia tööl, aga veel enamgi, luua perekond ja selle ühe väljavalituga elu lõpuni õnnelikult koos elada? Kas sellise paine taastootmise eest võiks etteheitva pilgu visata meediale? Aga varem, kui meediat sellisel kujul veel polnudki? Kirik? Kas meedia on tänapäeva kirik, mida tuleb järgida, kui sinus ei ole piisavalt jõudu (st. enesekindlust) olla omamoodi või kuniks sa ei tea, kes ja milleks sa siin oled?
(Hmm, enesekindlus võib üks hirmus asi olla tegelikult, sest mida rohkem on enesekindlust, seda vähem on kahtlusi. Ja mida vähem on kahtlusi, seda rohkem on fanaatilist usku ühte ja ainuõigesse lähenemisse - enda omasse.)

Mind jäi kummitama ka Mihkel Muti mõte, et sigitakse veel peamiselt inertsist. ("Mihkel Mutt: lapsi pole enam vaja?" Postimees, 24.10.08). Inimesed käituvad mingil moel, kuid nad ei anna endale aru, miks nad nii käituvad. Ei ole aega või võimet küsida endalt, miks ma teen asju, mida ma teen. Käitutakse inertsist, tehakse nii, nagu alati on tehtud, tulemata selle pealegi, et on olemas alternatiive. Ja üheks sellise mittemõtlemise või -käitumise tulemiks ongi perevägivald - kontrollimatu vägivald lähedaste inimeste suhtes, mis tuleneb inimese (me räägime ju teatud põhjustel põhiliselt meestest, olgem ausad)... mis tuleneb inimese võimetusest hakkama saada endale võetud kohustusega täita ühiskonna norme või suutmatusest leppida meedia poolt kultiveeritava rikas-edukas-ja-õnnelik-elu-lõpuni-muinasjutuelu ja reaalsuse kasvava vahega. Ja mida rohkem räägib meedia Carolast, Parisest ja Mari-Leenust, mida lühema aastate arvuga lubatakse jõuda rikaste riikide hulka, mida enam küsitakse "mida ma saan anda?" asemel "mida mina sellest saan?"....ehk mida suuremaks kasvab vahe elu24 ja tegeliku elu vahel, seda sagedamini meediat tegelik elu šokeerib ja seda rohkem meedia tegelikku elu oma kollasusega painab ja toidab samaaegselt, seda enam Kauhajoesid ja Orusid saab toimuma, seda enam on inimesi, kes ei suuda enam teeselda ja kes annavad alla...

Ma kahtlustan, et need Jokela ja Oru jm. "hälvikud" olid täitsa "normaalsed" inimesed, enne kui üks või mõlemad vanemad nad maha või tähelepanuta jätsid, enne kui neid eelnevast tulenenud põhjustel koolis "normaalsete" poolt kiusama hakati ja nad ühiskonnast võõranduma hakkasid...

Vähem k i r j u t a m a t a normide pimesi järgimist ja rohkem mõtlemist! Mõtlemist, et Miks? Igal asjal on ju põhjus.


Kui inimesed ei suuda või ei püüagi põhjendada iseendale oma käitumist, siis loobuvad nad sellega oma vabast valikust käituda teisiti. Kuid ainult karjainstinkti ja nii-on-alati-tehtud-pimestiili järgimine on ahistav. Need inimesed lähevad enese jaoks lõpuks kaduma ja varem või hiljem saab keegi seetõttu haiget.

Vastus Mihkel Muti küsimusele peitub tema artiklis.


Pink Floyd "Another Brick in the Wall"

Into the Wild

Mida rohkem inimesed töötavad, seda saamatumad ja rahast sõltuvamad nad on. Mul pole ilmselt aimugi, kuivõrd hästi on võimalik ilma raha ja tööta hakkama saada. Muidugi mitte siin, linnas ja inimeste seas. Aga võib-olla siingi. Pangalaen, elektriarve, autolaen, kindlustused, kaabel-tv - yeah! that's the meaning of life!
Kahtlemata veel üks piisk karikasse.

"Happiness is only real if shared."


Rohkem ei saa kirjutada, sest ma olen tööl.


Mõttetu töösipelgas.


Eddie Vedder "Into the Wild" (Into the Wild OST) http://www.youtube.com/watch?v=2LAuzT_x8Ek