Loodan saada rahulikuks.
Mu selja taga laulab DVD pealt Leonard Cohen... eelmise aasta juulis Londonis. Ülikonnas... kaabuga... Ta oli siis 74 aasta vanune... Ja ma mõtlen, et m i l l i n e elutarkus temast õhkub! Ma kuulan ja vahin teda tardunult, justkui ahmides tema muusikat endasse... ja tunnen end kui tühine rumal putukas tema kõrval. Ma ei oota nii vanaks saamist, ma vist isegi kardan seda - küllap teadmatusest, aga ma tõepoolest ootan seda elutarkust... seda rahu, mis võib mind vallata, kui ma olen vana ja tean, kuidas asjad käivad. Kuidas elu käib... Mis on oluline ja mis mitte... See elutarkus ei tule muidugi postiga, et ühel päeval ta ongi kohal. Aga ma loodan, et ta koguneb ja koguneb ja koguneb... ja et ma oskaks seda koguda, et ühel päeval... et ühel päeval istuda sügavasse tugitooli ja vaadata rahulikult kõiki neid sebivaid-rabelevaid-tormavaid noori inimesi ja mõelda, et nad ei tea veel mitte midagi. Mitte midagi. Aga ühel päeval saavad nad aru, et...
Rahu. Rahu ja vaikus. Kui ma vaid suudaks end peatada ja tunnetada seda. Rahu ja vaikus on ilmselt kuldaväärt.
Ma vist olen juba vana. Piisavalt. See on alles algus ilmselt... Aga tunne on hea igatahes. Lubav.
"Excuse me for not dying." (L. Cohen)
18.10.09
26.9.09
9.7.09
MJ
Mul on hea meel, et ma avastasin Michael Jacksoni enda jaoks juba ammu. "Ammu" on muidugi suhteline, arvestades, et ta oli 1991. aasta sügiseks juba üle 20 aasta laval olnud. Ma mäletan väga hästi, kuidas ma MTV3 pealt Soome albumimüügitabelit jälgisin ja kuidas Dangerous koos Queeni Greatest Hits II, Guns N'Rosese Use Your Illusions I ja II, Bad Boys Blue House of Silence'i ja Nirvana Nevermindiga (küll see "Smells Like Teen Spirit" oli veider noise mu jaoks - ei meeldinud, aga kummitama jäi küll) tabelit jagas. Ei mäleta, kas ta ka esimeseks jõudis, aga küllap ikka. Mäletan efektset "Black or White'i" videot... ei suutnud ära imestada, kuidas need näod nii sujuvalt muutusid seal lõpus!
Varasemast Michael Jacksonist ei teadnud ma tol hetkel veel midagi, nagu ka sama aasta 24. novembril surnud Freddie Mercury loomingust, aga selle võib kirjutada minu tollase õrna ea kraesse.
Off the Walli ajaks olin ma õppinud juba käima, aga vaevalt veel poti peale minekut ajastada oskasin, Thrilleri aeg läks must samuti märkamatult mööda, kui mitte arvestada seda kuulsat Värska reklaami, mille taustaks "Thrilleri" muusika kõlas. (Aga taipasin ma seda märgata?) Küllap võtsid lasteaias kiluvõileiva söömisest mööda hiilimine ja joonlauaga laksu saamise hirmus ära kannatatud lõunauinakud oma osa ja nii jäid "Billie Jean", "Beat It" ja kõik need teised ootama, et ma neid alles kümme aastat hiljem avastama hakkaks...
"In the Closet" meeldis mulle Dangerousi pealt väga. Sephia-värvi video, mis rõhutas suvist leitsakut ja Naomi Campbell... Tühjagi ma Naomist tol ajal muidugi teadsin, ta oli lihtsalt mingi neegrinaine seal videos... Ma arvasin isegi, et "closet" "In the Closet'is" viitab WC-le ehk klosetile, kuigi video seda teooriat kuidagi ei toetanud. Olid ajad... Ma mäletan ka seda, kuidas MTV-is (Music Television) tol ajal lugusid tutvustati. Ma ei pea silmas VJ-sid, kes videote vahele hoogsalt teksti esitasid ja keda ma telekast meetri kaugusel istudes suu lahti ja ainult inglisekeelseid sidesõnu mõistes vahtisin, vaid seda roosat või sinist MTV logoga laia triipu, mis video alguses ja lõpus ekraanile ilmus ja kus olid kolmel real kirjas esitaja, loo nimi, albumi nimi ja ilmumise aasta. Selle info ahmimisest võis minu jaoks tol ajal paljugi alguse saada...
MICHAEL JACKSON
IN THE CLOSET
DANGEROUS 1991
METALLICA
ENTER SANDMAN
METALLICA 1991
RIGHT SAID FRED
I'M TOO SEXY
UP 1991
DIRE STRAITS
CALLING ELVIS
ON EVERY STREET 1991
Michael Jacksoni lahkumine on väga suur sündmus. Palju suurem kui John Lennoni mõrvamine või printsess Diana hukkumine või Elvise surnukeha leidmine või... Ja n e i d sündmusi mäletatakse kellaajalise täpsusega! Neid on uuritud iga külje pealt, tehtud filme, kirjutatud raamatuid, teenitud raha. S e e on palju suurem sündmus! Seda võib olla raske siin ja praegu tajuda...
Sattusin kogemata otseülekandes EuroNewsi pealt vaatama Michael Jacksoni ärasaatmist Los Angeleses Staples Centeris... Klõpsasin ka CNN-i peale, et veenduda, et ka CNN näitab sama asja (näitaski)... Kogu see austusavaldus oli ameerikalikult... minu jaoks ülepingutatud.
(Mis mõttes neil kõigil seal laval päikeseprillid ees on? Mis poosetamine see on? Et pisaraid varjata? Pisarad oleksid ju sellises olukorras tõesti kontekstivälised ja piinlikud! Pisarad võiksid neid ju koguni inimlikust küljest näidata! On need üldse päikeseprillid või mingid spetsiaalsed matuseprillid? Või ma-olen-nii-kuulus-ja-vajan-igas-olukorras-privaatsust-prillid? Kas nad lava taha, prožektorite käest hämaramasse minnes hoiavad ka neid tumedaid prille ees? Halenaljakas oli vaadata, kuidas üks Jacksoni vendadest oma järelehüüde ajal, mis oli igati soe ja südamlik, püüdis kontrollimatult käega pisaraid pühkida, kuid prillid jäid ette. Ja teised vennad seisid tema taga poolringis nagu mingid turvamehed. Halloo!
Ja peale ärasaatmise lõppu raporteeris ja nämmutas CNN igast detailist, mis perekonna selja taga kolmandas reas istudes üles sai märgitud. Tsirkus!)
Aga seda ärasaatmist vaadates ma mõtlesin just kõige selle peale. Ja ka selle peale, et see moment jääb ilmselt meelde. Mõned hetked elust jäävad meelde juhuslikult, mõnede puhul on kohe selge, et neid ei unusta. See memorial'i otseülekanne ja laiemalt Michael Jacksoni lahkumine jäävad meelde. Nagu on meelde jäänud (otseülekannetest rääkides) teise Iraagi sõja algus CNN-i live pildis või nine-eleven'i sündmuste jälgimine jällegi CNN-i kaudu ja palju juhuslikke detaile sellest päevast. On need olulised sündmused? Võib-olla on need olulised seetõttu, et ma neid mäletan.
Michael Jackson on ilmselt läbi inimkonna ajaloo kõige tuntum inimene üldse. (No kui tuntud saigi keegi näiteks sada või tuhat aastat tagasi olla, eks?) Ükski president, diktaator või teine popstaar ei või olla (risustan siin eesti keelt anglitsismiga?) üle maailma tuntumad, kui on seda Michael Jackson. Kennedy? Hitler? Marilyn Monroe? Vaevalt. Vaevalt-vaevalt. Isegi Elvis ega biitlid ei saa olla nii tuntud. Miks mitte? Sest nad olid kõigest valged mehed, ehkki geniaalsed muusikud. Madonna on Madonna, kuid temagi on staar ainult muusikamaailmas. Michael Jackson oli palju enamat. Ta tõepoolest ühendas maailma. Läbi enda kannatuste ja tänu oma geniaalsusele. Ta maksis selle eest muidugi ka julma hinda...
Kuningas on surnud. Elagu kuningas!
Moonwalk ("Billie Jean")
Mul on hea meel, et ma avastasin Michael Jacksoni enda jaoks juba ammu. "Ammu" on muidugi suhteline, arvestades, et ta oli 1991. aasta sügiseks juba üle 20 aasta laval olnud. Ma mäletan väga hästi, kuidas ma MTV3 pealt Soome albumimüügitabelit jälgisin ja kuidas Dangerous koos Queeni Greatest Hits II, Guns N'Rosese Use Your Illusions I ja II, Bad Boys Blue House of Silence'i ja Nirvana Nevermindiga (küll see "Smells Like Teen Spirit" oli veider noise mu jaoks - ei meeldinud, aga kummitama jäi küll) tabelit jagas. Ei mäleta, kas ta ka esimeseks jõudis, aga küllap ikka. Mäletan efektset "Black or White'i" videot... ei suutnud ära imestada, kuidas need näod nii sujuvalt muutusid seal lõpus!
Varasemast Michael Jacksonist ei teadnud ma tol hetkel veel midagi, nagu ka sama aasta 24. novembril surnud Freddie Mercury loomingust, aga selle võib kirjutada minu tollase õrna ea kraesse.
Off the Walli ajaks olin ma õppinud juba käima, aga vaevalt veel poti peale minekut ajastada oskasin, Thrilleri aeg läks must samuti märkamatult mööda, kui mitte arvestada seda kuulsat Värska reklaami, mille taustaks "Thrilleri" muusika kõlas. (Aga taipasin ma seda märgata?) Küllap võtsid lasteaias kiluvõileiva söömisest mööda hiilimine ja joonlauaga laksu saamise hirmus ära kannatatud lõunauinakud oma osa ja nii jäid "Billie Jean", "Beat It" ja kõik need teised ootama, et ma neid alles kümme aastat hiljem avastama hakkaks...
"In the Closet" meeldis mulle Dangerousi pealt väga. Sephia-värvi video, mis rõhutas suvist leitsakut ja Naomi Campbell... Tühjagi ma Naomist tol ajal muidugi teadsin, ta oli lihtsalt mingi neegrinaine seal videos... Ma arvasin isegi, et "closet" "In the Closet'is" viitab WC-le ehk klosetile, kuigi video seda teooriat kuidagi ei toetanud. Olid ajad... Ma mäletan ka seda, kuidas MTV-is (Music Television) tol ajal lugusid tutvustati. Ma ei pea silmas VJ-sid, kes videote vahele hoogsalt teksti esitasid ja keda ma telekast meetri kaugusel istudes suu lahti ja ainult inglisekeelseid sidesõnu mõistes vahtisin, vaid seda roosat või sinist MTV logoga laia triipu, mis video alguses ja lõpus ekraanile ilmus ja kus olid kolmel real kirjas esitaja, loo nimi, albumi nimi ja ilmumise aasta. Selle info ahmimisest võis minu jaoks tol ajal paljugi alguse saada...
MICHAEL JACKSON
IN THE CLOSET
DANGEROUS 1991
METALLICA
ENTER SANDMAN
METALLICA 1991
RIGHT SAID FRED
I'M TOO SEXY
UP 1991
DIRE STRAITS
CALLING ELVIS
ON EVERY STREET 1991
Michael Jacksoni lahkumine on väga suur sündmus. Palju suurem kui John Lennoni mõrvamine või printsess Diana hukkumine või Elvise surnukeha leidmine või... Ja n e i d sündmusi mäletatakse kellaajalise täpsusega! Neid on uuritud iga külje pealt, tehtud filme, kirjutatud raamatuid, teenitud raha. S e e on palju suurem sündmus! Seda võib olla raske siin ja praegu tajuda...
Sattusin kogemata otseülekandes EuroNewsi pealt vaatama Michael Jacksoni ärasaatmist Los Angeleses Staples Centeris... Klõpsasin ka CNN-i peale, et veenduda, et ka CNN näitab sama asja (näitaski)... Kogu see austusavaldus oli ameerikalikult... minu jaoks ülepingutatud.
(Mis mõttes neil kõigil seal laval päikeseprillid ees on? Mis poosetamine see on? Et pisaraid varjata? Pisarad oleksid ju sellises olukorras tõesti kontekstivälised ja piinlikud! Pisarad võiksid neid ju koguni inimlikust küljest näidata! On need üldse päikeseprillid või mingid spetsiaalsed matuseprillid? Või ma-olen-nii-kuulus-ja-vajan-igas-olukorras-privaatsust-prillid? Kas nad lava taha, prožektorite käest hämaramasse minnes hoiavad ka neid tumedaid prille ees? Halenaljakas oli vaadata, kuidas üks Jacksoni vendadest oma järelehüüde ajal, mis oli igati soe ja südamlik, püüdis kontrollimatult käega pisaraid pühkida, kuid prillid jäid ette. Ja teised vennad seisid tema taga poolringis nagu mingid turvamehed. Halloo!
Ja peale ärasaatmise lõppu raporteeris ja nämmutas CNN igast detailist, mis perekonna selja taga kolmandas reas istudes üles sai märgitud. Tsirkus!)
Aga seda ärasaatmist vaadates ma mõtlesin just kõige selle peale. Ja ka selle peale, et see moment jääb ilmselt meelde. Mõned hetked elust jäävad meelde juhuslikult, mõnede puhul on kohe selge, et neid ei unusta. See memorial'i otseülekanne ja laiemalt Michael Jacksoni lahkumine jäävad meelde. Nagu on meelde jäänud (otseülekannetest rääkides) teise Iraagi sõja algus CNN-i live pildis või nine-eleven'i sündmuste jälgimine jällegi CNN-i kaudu ja palju juhuslikke detaile sellest päevast. On need olulised sündmused? Võib-olla on need olulised seetõttu, et ma neid mäletan.
Michael Jackson on ilmselt läbi inimkonna ajaloo kõige tuntum inimene üldse. (No kui tuntud saigi keegi näiteks sada või tuhat aastat tagasi olla, eks?) Ükski president, diktaator või teine popstaar ei või olla (risustan siin eesti keelt anglitsismiga?) üle maailma tuntumad, kui on seda Michael Jackson. Kennedy? Hitler? Marilyn Monroe? Vaevalt. Vaevalt-vaevalt. Isegi Elvis ega biitlid ei saa olla nii tuntud. Miks mitte? Sest nad olid kõigest valged mehed, ehkki geniaalsed muusikud. Madonna on Madonna, kuid temagi on staar ainult muusikamaailmas. Michael Jackson oli palju enamat. Ta tõepoolest ühendas maailma. Läbi enda kannatuste ja tänu oma geniaalsusele. Ta maksis selle eest muidugi ka julma hinda...
Kuningas on surnud. Elagu kuningas!
Moonwalk ("Billie Jean")
29.11.08
hiljemvalu
Kui endal on sõnu liiga palju, et valida need õiged... ja hilja on niikuinii...
Need sõnad tulid täna ise mu juurde... Aitäh!
Kui endal on sõnu liiga palju, et valida need õiged... ja hilja on niikuinii...
Need sõnad tulid täna ise mu juurde... Aitäh!
27.11.08
Tähelepanu.
Tähelepanu... tähelepanuvajadus... Kas mitte tähelepanuvajadus ei panna rattaid pöörlema? Või siiski raha? K u i palju me tegelikult teeme tähelepanu nimel? Et saada märgatud, kuulatud, tunnustatud. Mida k õ i k e tähelepanu nimel ei tehta? Esmapilgul nii lapselikuna tunduv vajadus, ei jäta see meid ometi kunagi maha.
Lapsed ei oska seda seda lihtsalt varjata, erinevalt mitte-lastest. (Lapseks olemise ja mitteolemise piir jooksebki vist umbkaudu sealtmaalt, mil õpitakse valetama, varjama ja teesklema.) Laps võib tähelepanu saamiseks teha mida iganes, mõtlemata tagajärgedele. Ta võib korrutada jonnimiseni Vaata. Vaata! Vaata!!! Vaa-taaaa!!! niikaua, kuni sa korraks siiski pilgu viskad. Mhmh-ist ei piisa kauaks, see ei ole päris tähelepanu, nad saavad sellest aru küll. Ja pressinud välja selle väikese tähelepanu, juba ta valmistabki ette järgmist tähelepanu nõudvat tegu. Ja kui ta piisavalt tähelepanu ei saa, siis õpib ta katse-eksituse meetodil tegema asju, millega ta kindlasti tähelepanu saab. Joonistab seinale, kisub kassi sabast, lõhub kellegi teise ehitatud lumememme ära või midagi muud sellist. Seejuures tuleb neid tegusid teha ainult omainimestest tunnistajate juuresolekul (kes seda võõrast tähelepanu teab!). Üksi pole pooltki nii huvitav, sest siis ei ole tähelepanu ju kusagilt tulemas niikuinii. Jah, võib-olla pärast, aga siis võib nälg olla juba leevendatud. Ja seda kõike ainult tähelepanu nimel! Lihtne! Teoorias lihtne, päriselus siiski raske teoks teha, sest kellel meist seda tähelepanu ikka nii palju on, et jõuaks pidevalt teistelegi jagada, onju?
Mitte-lapsed suudavad oma tähelepanuvajadust (kui midagi lapsikut ehk häbenemisväärset?) varjata, kuid oma tegudega reedavad nad end siiski. Ja need teod võivad olla juba hirmsamat laadi, teistele inimestele ohtlikudki. Paremal juhul siiski ainult tähelepanunäljast ennast hävitavad või ka lihtsalt ohutud. Aga kui häda on nii suur, siis ei jagu enam aega mõelda tagajärgedele. Nii joobki üks ennast täis, teine lobiseb välja kellegi saladuse või vähemasti räägib taga, kolmas riputab netti kõik oma reisipildid, neljas peab blogi, viies tuunib autot, kuues vehib mõttes rusikatega ja lubab töölt ära minna, seitsmes ja kaheksas paljastavad end internetis või televisioonis, üheksas tahab luua autonoomset oblastit, kümnes tahab olla maailma kõige võimsam ja kardetum mees ja kolmeteistkümnes peab ennast jumala pojaks... Mida kõike tähelepanu nimel ei tehta!
Mida mina tähelepanu nimel teen?
Tänan tähelepanu eest!
Ahjaa, kui sa lähed külmkapi juurde ja su kass jookseb su juurde ja kräunub või hõõrub ennast vastu su jalgu, siis tal ei pruugi kõht tühi olla. Ta võib ka lihtsalt tähelepanu vajada.
Song of the Sirens ("O Brother Where Art Thou")
Tähelepanu... tähelepanuvajadus... Kas mitte tähelepanuvajadus ei panna rattaid pöörlema? Või siiski raha? K u i palju me tegelikult teeme tähelepanu nimel? Et saada märgatud, kuulatud, tunnustatud. Mida k õ i k e tähelepanu nimel ei tehta? Esmapilgul nii lapselikuna tunduv vajadus, ei jäta see meid ometi kunagi maha.
Lapsed ei oska seda seda lihtsalt varjata, erinevalt mitte-lastest. (Lapseks olemise ja mitteolemise piir jooksebki vist umbkaudu sealtmaalt, mil õpitakse valetama, varjama ja teesklema.) Laps võib tähelepanu saamiseks teha mida iganes, mõtlemata tagajärgedele. Ta võib korrutada jonnimiseni Vaata. Vaata! Vaata!!! Vaa-taaaa!!! niikaua, kuni sa korraks siiski pilgu viskad. Mhmh-ist ei piisa kauaks, see ei ole päris tähelepanu, nad saavad sellest aru küll. Ja pressinud välja selle väikese tähelepanu, juba ta valmistabki ette järgmist tähelepanu nõudvat tegu. Ja kui ta piisavalt tähelepanu ei saa, siis õpib ta katse-eksituse meetodil tegema asju, millega ta kindlasti tähelepanu saab. Joonistab seinale, kisub kassi sabast, lõhub kellegi teise ehitatud lumememme ära või midagi muud sellist. Seejuures tuleb neid tegusid teha ainult omainimestest tunnistajate juuresolekul (kes seda võõrast tähelepanu teab!). Üksi pole pooltki nii huvitav, sest siis ei ole tähelepanu ju kusagilt tulemas niikuinii. Jah, võib-olla pärast, aga siis võib nälg olla juba leevendatud. Ja seda kõike ainult tähelepanu nimel! Lihtne! Teoorias lihtne, päriselus siiski raske teoks teha, sest kellel meist seda tähelepanu ikka nii palju on, et jõuaks pidevalt teistelegi jagada, onju?
Mitte-lapsed suudavad oma tähelepanuvajadust (kui midagi lapsikut ehk häbenemisväärset?) varjata, kuid oma tegudega reedavad nad end siiski. Ja need teod võivad olla juba hirmsamat laadi, teistele inimestele ohtlikudki. Paremal juhul siiski ainult tähelepanunäljast ennast hävitavad või ka lihtsalt ohutud. Aga kui häda on nii suur, siis ei jagu enam aega mõelda tagajärgedele. Nii joobki üks ennast täis, teine lobiseb välja kellegi saladuse või vähemasti räägib taga, kolmas riputab netti kõik oma reisipildid, neljas peab blogi, viies tuunib autot, kuues vehib mõttes rusikatega ja lubab töölt ära minna, seitsmes ja kaheksas paljastavad end internetis või televisioonis, üheksas tahab luua autonoomset oblastit, kümnes tahab olla maailma kõige võimsam ja kardetum mees ja kolmeteistkümnes peab ennast jumala pojaks... Mida kõike tähelepanu nimel ei tehta!
Mida mina tähelepanu nimel teen?
Tänan tähelepanu eest!
Ahjaa, kui sa lähed külmkapi juurde ja su kass jookseb su juurde ja kräunub või hõõrub ennast vastu su jalgu, siis tal ei pruugi kõht tühi olla. Ta võib ka lihtsalt tähelepanu vajada.
Song of the Sirens ("O Brother Where Art Thou")
30.10.08
"Hälvikud liidavad ühiskonda" (EE, 29.10.08)
Kust tuleb perevägivald? Kas süüdi on ühiskonna kirjutamata reeglid, mis panevad inimestele vanematekodust välja kolides koorma hakata täiskasvanuks ja tegeleda täiskasvanute asjadega - käia tööl, aga veel enamgi, luua perekond ja selle ühe väljavalituga elu lõpuni õnnelikult koos elada? Kas sellise paine taastootmise eest võiks etteheitva pilgu visata meediale? Aga varem, kui meediat sellisel kujul veel polnudki? Kirik? Kas meedia on tänapäeva kirik, mida tuleb järgida, kui sinus ei ole piisavalt jõudu (st. enesekindlust) olla omamoodi või kuniks sa ei tea, kes ja milleks sa siin oled?
(Hmm, enesekindlus võib üks hirmus asi olla tegelikult, sest mida rohkem on enesekindlust, seda vähem on kahtlusi. Ja mida vähem on kahtlusi, seda rohkem on fanaatilist usku ühte ja ainuõigesse lähenemisse - enda omasse.)
Mind jäi kummitama ka Mihkel Muti mõte, et sigitakse veel peamiselt inertsist. ("Mihkel Mutt: lapsi pole enam vaja?" Postimees, 24.10.08). Inimesed käituvad mingil moel, kuid nad ei anna endale aru, miks nad nii käituvad. Ei ole aega või võimet küsida endalt, miks ma teen asju, mida ma teen. Käitutakse inertsist, tehakse nii, nagu alati on tehtud, tulemata selle pealegi, et on olemas alternatiive. Ja üheks sellise mittemõtlemise või -käitumise tulemiks ongi perevägivald - kontrollimatu vägivald lähedaste inimeste suhtes, mis tuleneb inimese (me räägime ju teatud põhjustel põhiliselt meestest, olgem ausad)... mis tuleneb inimese võimetusest hakkama saada endale võetud kohustusega täita ühiskonna norme või suutmatusest leppida meedia poolt kultiveeritava rikas-edukas-ja-õnnelik-elu-lõpuni-muinasjutuelu ja reaalsuse kasvava vahega. Ja mida rohkem räägib meedia Carolast, Parisest ja Mari-Leenust, mida lühema aastate arvuga lubatakse jõuda rikaste riikide hulka, mida enam küsitakse "mida ma saan anda?" asemel "mida mina sellest saan?"....ehk mida suuremaks kasvab vahe elu24 ja tegeliku elu vahel, seda sagedamini meediat tegelik elu šokeerib ja seda rohkem meedia tegelikku elu oma kollasusega painab ja toidab samaaegselt, seda enam Kauhajoesid ja Orusid saab toimuma, seda enam on inimesi, kes ei suuda enam teeselda ja kes annavad alla...
Ma kahtlustan, et need Jokela ja Oru jm. "hälvikud" olid täitsa "normaalsed" inimesed, enne kui üks või mõlemad vanemad nad maha või tähelepanuta jätsid, enne kui neid eelnevast tulenenud põhjustel koolis "normaalsete" poolt kiusama hakati ja nad ühiskonnast võõranduma hakkasid...
Vähem k i r j u t a m a t a normide pimesi järgimist ja rohkem mõtlemist! Mõtlemist, et Miks? Igal asjal on ju põhjus.
Kui inimesed ei suuda või ei püüagi põhjendada iseendale oma käitumist, siis loobuvad nad sellega oma vabast valikust käituda teisiti. Kuid ainult karjainstinkti ja nii-on-alati-tehtud-pimestiili järgimine on ahistav. Need inimesed lähevad enese jaoks lõpuks kaduma ja varem või hiljem saab keegi seetõttu haiget.
Vastus Mihkel Muti küsimusele peitub tema artiklis.
Pink Floyd "Another Brick in the Wall"
Kust tuleb perevägivald? Kas süüdi on ühiskonna kirjutamata reeglid, mis panevad inimestele vanematekodust välja kolides koorma hakata täiskasvanuks ja tegeleda täiskasvanute asjadega - käia tööl, aga veel enamgi, luua perekond ja selle ühe väljavalituga elu lõpuni õnnelikult koos elada? Kas sellise paine taastootmise eest võiks etteheitva pilgu visata meediale? Aga varem, kui meediat sellisel kujul veel polnudki? Kirik? Kas meedia on tänapäeva kirik, mida tuleb järgida, kui sinus ei ole piisavalt jõudu (st. enesekindlust) olla omamoodi või kuniks sa ei tea, kes ja milleks sa siin oled?
(Hmm, enesekindlus võib üks hirmus asi olla tegelikult, sest mida rohkem on enesekindlust, seda vähem on kahtlusi. Ja mida vähem on kahtlusi, seda rohkem on fanaatilist usku ühte ja ainuõigesse lähenemisse - enda omasse.)
Mind jäi kummitama ka Mihkel Muti mõte, et sigitakse veel peamiselt inertsist. ("Mihkel Mutt: lapsi pole enam vaja?" Postimees, 24.10.08). Inimesed käituvad mingil moel, kuid nad ei anna endale aru, miks nad nii käituvad. Ei ole aega või võimet küsida endalt, miks ma teen asju, mida ma teen. Käitutakse inertsist, tehakse nii, nagu alati on tehtud, tulemata selle pealegi, et on olemas alternatiive. Ja üheks sellise mittemõtlemise või -käitumise tulemiks ongi perevägivald - kontrollimatu vägivald lähedaste inimeste suhtes, mis tuleneb inimese (me räägime ju teatud põhjustel põhiliselt meestest, olgem ausad)... mis tuleneb inimese võimetusest hakkama saada endale võetud kohustusega täita ühiskonna norme või suutmatusest leppida meedia poolt kultiveeritava rikas-edukas-ja-õnnelik-elu-lõpuni-muinasjutuelu ja reaalsuse kasvava vahega. Ja mida rohkem räägib meedia Carolast, Parisest ja Mari-Leenust, mida lühema aastate arvuga lubatakse jõuda rikaste riikide hulka, mida enam küsitakse "mida ma saan anda?" asemel "mida mina sellest saan?"....ehk mida suuremaks kasvab vahe elu24 ja tegeliku elu vahel, seda sagedamini meediat tegelik elu šokeerib ja seda rohkem meedia tegelikku elu oma kollasusega painab ja toidab samaaegselt, seda enam Kauhajoesid ja Orusid saab toimuma, seda enam on inimesi, kes ei suuda enam teeselda ja kes annavad alla...
Ma kahtlustan, et need Jokela ja Oru jm. "hälvikud" olid täitsa "normaalsed" inimesed, enne kui üks või mõlemad vanemad nad maha või tähelepanuta jätsid, enne kui neid eelnevast tulenenud põhjustel koolis "normaalsete" poolt kiusama hakati ja nad ühiskonnast võõranduma hakkasid...
Vähem k i r j u t a m a t a normide pimesi järgimist ja rohkem mõtlemist! Mõtlemist, et Miks? Igal asjal on ju põhjus.
Kui inimesed ei suuda või ei püüagi põhjendada iseendale oma käitumist, siis loobuvad nad sellega oma vabast valikust käituda teisiti. Kuid ainult karjainstinkti ja nii-on-alati-tehtud-pimestiili järgimine on ahistav. Need inimesed lähevad enese jaoks lõpuks kaduma ja varem või hiljem saab keegi seetõttu haiget.
Vastus Mihkel Muti küsimusele peitub tema artiklis.
Pink Floyd "Another Brick in the Wall"
20.10.08
Into the Wild
Mida rohkem inimesed töötavad, seda saamatumad ja rahast sõltuvamad nad on. Mul pole ilmselt aimugi, kuivõrd hästi on võimalik ilma raha ja tööta hakkama saada. Muidugi mitte siin, linnas ja inimeste seas. Aga võib-olla siingi. Pangalaen, elektriarve, autolaen, kindlustused, kaabel-tv - yeah! that's the meaning of life!
Kahtlemata veel üks piisk karikasse.
"Happiness is only real if shared."
Rohkem ei saa kirjutada, sest ma olen tööl.
Mõttetu töösipelgas.
Eddie Vedder "Into the Wild" (Into the Wild OST) http://www.youtube.com/watch?v=2LAuzT_x8Ek
Mida rohkem inimesed töötavad, seda saamatumad ja rahast sõltuvamad nad on. Mul pole ilmselt aimugi, kuivõrd hästi on võimalik ilma raha ja tööta hakkama saada. Muidugi mitte siin, linnas ja inimeste seas. Aga võib-olla siingi. Pangalaen, elektriarve, autolaen, kindlustused, kaabel-tv - yeah! that's the meaning of life!
Kahtlemata veel üks piisk karikasse.
"Happiness is only real if shared."
Rohkem ei saa kirjutada, sest ma olen tööl.
Mõttetu töösipelgas.
Eddie Vedder "Into the Wild" (Into the Wild OST) http://www.youtube.com/watch?v=2LAuzT_x8Ek
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)