Mh...
...ma käisin seda Portselansuitsu vaatamas. Päris lahe! Nii koht, näitlejad kui sisu siis.
The Jim Ashilevi on selle autor. Ei saa öelda, et ma läksin sinna tema pärast, aga eks natuke ajas tagant seegi, et vaadata, what's the fuzz is all about. Räägitakse Jimist ju ainult eesliitega geenius.
Kuna Draamateater on remondis, aga võib-olla ka sõltumata sellest, tehakse Protselansuitsu Eesti Teatriliidu saalis. See on seal Kinomaja kõrval kohe. Tegemist ei ole kaugeltki küll teatrisaaliga (aga samas miks ka mitte?), nii et see koht mõjub Draamateatri pubekast lapselapsena. Aga noortega võiks ju sidet hoida, onja? Nii et tekkinud umbsuse ja palavuse leevenduseks vaheajal Saku Lätet kallata ja tänaval värsket õhku hingata ei tundunud mingil moel veider.
Näitlejad - kõik need kolm - olid minu jaoks tundmatud. No võib-olla Maarja Mitt... nime justkui oleks kuulnud, aga vaevalt et teda ennast näinud. Aga see oli kahtlemata sobilik. Noored noortele (päriselt vabalt kõigile). Nii sobiski. Mnjah, kuna ma olen näitlemisest päris kaugel, siis minu jaoks olid nad head küll. Küllap siis olidki.
Sõnum? Ma ei mõtle selle peale tegelikult, ma jälgin teatrit mingi oma nurga alt, mulle tundub. Võib-olla on see vastureaktsioon (sõnumit mitte otsida siis) pärit lapsepõlves nähtud multikatesse peidetud moraalitsemisest, millele ma üsna kiirelt jälile sain ja selle vastu immuunsust kasvatama hakkasin. Mis nad arvasid, et suudavad mind kommi sisse peidetud kalamaksaõliga ära petta või? Küllap on sellest abi ka praegusest tarbijates madalaimat ühist nimetajat otsivast reklaamimaailmast möödaelamisel. (Yeah! Pange reklaami paljas naine (ikka veel?!) ja ma ostan seda! Suckers!)
Igatahes, kui ma mõtlen, mida nad sellega öelda tahtsid, siis ma jõudsin teisele järeldusele, kui Kristi Eberhart Päevalehes (EPL, 11.08). Ma ei ütleks esimese hooga, et "see on lugu poisist ja tüdrukust, armastusest, üksindusest ja kohanemisraskusest", aga seda ka muidugi. Minu arvates oli sõnum see, et enda eest ei ole mõtet ega saagi põgeneda. Ma ei tea, kas see tähendab endaga leppimist. Sellele peavad põgeneda üritajad ise jälile jõudma. Päevalehega olen nõus selles osas, et mõnes kohas häiris liigsete võõrsõnade kasutamine ja nendest pikkade lausete moodustamine. Rääkimata sellest, et ma ei suutnud neist kohati läbi närida, nende esitamine näitlejate poolt ei sujunud kõige usutavamalt. Aga see oleks ka kõik negatiivse poole pealt.
Sõnumit ma taga ei aja. Kui mõte hiljem ise tagasi kerib ja otsima hakkab, siis on hästi, kui ei, pole ka hullu midagi. Ma naudin protsessi. Mulle meeldib mõelda hoopis, et huvitav, kas tal oli seal vannis põlvitades põlvedel valus ka. Või et kas Maarja kasuks otsustamisel mängis rolli ka asjaolu, et ta mahub külmkappi ära. Või et mis tunne on nädal aega järjesti samal ajal samas kohas peale samade sõnade ütlemist oma lavapartnerit suudelda. Või et kuidas nad "päris" elus käituvad? Või kuidas selline (minuga samas reas istuv) tüüp endale sellise armsa tüdruku on leidnud? :) Või et kuidas nad septembris (siis on veel rida etendusi) seal õues hilisõhtul veega mängivad - päris külm võib olla siis. Või et mis oli selle naisnäitleja nimi, kes publiku hulgas istus, vaheajal tänaval suitsu kiskus, aga teiseks vaatuseks tagasi ei tulnudki? (Vanakoolikas, selline Ülle Kaljuste ja Rita Raave aegne. No ei tule nimi meelde.) Või et kas see lõik, mille Kristo Viiding kusagil keskpaigas kaks korda järjesti esitas, pidigi nii olema või läks midagi vähe viltu? (Küllap läks vist jah. :)
Jah, mulle meeldivad detailid ja mind huvitab lavatagune elu. Näiteks andis heli- ja valgusemeeste kõrval istumine palju uut (tegelikult esimest) infi heli ja valguse (ning selle keeramise) kohta. (Ühtlasi paistis mulle nende laual põlev lamp silma.) Nt. Portselansuitsu saundträkk koosneb 17-st träkist ja pikkust on sellel 43 minutit. Träkk 1 on "Publikumark", millega kutsutakse publikut saali ja antakse teada lähenevast algusest. "Linnulaul", "Berlin", "Midagi hakkab juhtuma"... :) Igatahes lähen ja otsin nüüd üles, kes esitab lugu "Stick Together" (üle 6 minuti pikk versioon)* ja kelle lauldud oli lugu "Me and Mrs. Jones" (või oli see "Mr. and Mrs. Jones"?).
Hea tunne jäi.
(Ja need poole kaheteistkümne ajaks Viru tänavale kogunenud tuunitud bemarite ümber asjatavad dressid-tossud tundusid lihtlabaste pärdikutena. Kahju oli neist. Või... tegelikult ei olnud ka.)
-----
*Minnie Riperton "Stick Together"
Billy Paul "Me and Mrs. Jones" http://www.youtube.com/watch?v=nExsLVg50zw
26.8.07
Kas see hea... 2
Mh, muidugi on mitte otsides võimalik leida, mis küsimus see üldse on. Mida vähem otsida, seda rohkem Päris see leitu on, kas pole? Seda pingevabam ja sundimatum (suunamatum!) on märkamatu sobitumise ja teineteise leidmise protsess olnud. Just! Parem kui kõik toimuks ise, nii et arugi ei saa, siis pole võimalik m õ t l e m a hakata ja iseendale kaikaid kodaratesse loopida. Sest Mõtlemine ja Tundmine ei ole loodud koostööd tegema. Kumbki püüab teise üle domineerida. Mõtlemine, see olen mina, Tundmine, see on...loodus? Ai, kui nii, siis siit on ainult üks samm bioloogilise kella ja "liigi" taastootmiseni. Stopp! Tupiktee! Tagumine käik...piip-piip-piip...nii...nii. Tagasi.
Niisiis. Aga miks ma sellest Tundest siis taga ajan? Loodus teeb oma töö? Ei-ei, mulle ei sobi see lähenemine, et ma olen pisike mutter liigi säilitamise generaalplaanis! Mmm... Ahah! Tundub, et ma oleksin selle lähenemisega kohe tükk maad vähem sõjajalal, kui mul oleks... Just! Väga kaval! Kui Loodus annab mulle vahetuskaubaks Tunde ehk tegelikult uimastaks mu Mõtlemise, siis oleks ma kohe nõus hakkama pesa punuma. Täpselt nii ongi ju! Geniaalne!
Niisiis. Tunde otsimine või siis mitteotsimine või ootamine või unistamine sellest või kuidas iganes seda nimetada on looduse poolt mulle sisse kodeeritud... Või on ikka? Või on see puhtalt sõltumine mõnutundest, uimasti tagaajamine, lendamisest unistamine, suured pupillid, veri veenides tormamas... Et kui korra oled saanud tunda, mida tähendab Tõeline Tunne, siis tahad seda veel ja veel? Aga esimene kord? Teistel on, seega ma tahan ka? See oleks kuidagi... see poleks väga kindel taktika vist Looduse poolt. Kõik ei pruugi ju tahta gruppi kuuluda, mõni võib juba varakult oma rida ajada. Seega? Sisse kodeeritud? Või ei ole seal vahet, sest Tunde tekkimises ja selle tapmises on otsustav roll siiski vist Mõtlemisel? Või siis esimesel juhul selle nõrkusel. Ja nõrkus ei tähenda siin midagi halba. "Paindlikkusel" oleks ehk sobivam. Või siis "võimel mitte üle mõelda".
Seega, mida ma e i otsi? (Otsimine oleks mõtestatud tegevus, seega oleks see Tunde "püüdmise" seisukohalt tupik, kas pole?) Kas see, mida ma ei otsi, on kõigest variatsioon olnud Tundest? (Aga miks "kõigest"?) Et kui pole piisavalt sarnane olnule...sellele olnule, mis sobis hästi ja enamgi veel, siis jääb see lihtsalt katki ja mitteotsimine jätkub? Hmm... Ei, asi pole ju ometi mõnes lemmiktegevuses, iseloomujoones või suhtumises millessegi, mida otsitakse. Asi ei ole ju mõnes detailis, vaid milleski suuremas - Tundes. Need on kõigest olulised pisiasjad, mis on osalised Tunde tekitamises või pigem selle säilitamises, aga ei saa ometi määravaks osutuda kohe alguses. Millest see Tunne siis tekib? Asi ei ole siis puudes, vaid ikkagi metsas?
tbc.
The Stranglers "Always the Sun" http://www.youtube.com/watch?v=udYENOlpIQg
Mh, muidugi on mitte otsides võimalik leida, mis küsimus see üldse on. Mida vähem otsida, seda rohkem Päris see leitu on, kas pole? Seda pingevabam ja sundimatum (suunamatum!) on märkamatu sobitumise ja teineteise leidmise protsess olnud. Just! Parem kui kõik toimuks ise, nii et arugi ei saa, siis pole võimalik m õ t l e m a hakata ja iseendale kaikaid kodaratesse loopida. Sest Mõtlemine ja Tundmine ei ole loodud koostööd tegema. Kumbki püüab teise üle domineerida. Mõtlemine, see olen mina, Tundmine, see on...loodus? Ai, kui nii, siis siit on ainult üks samm bioloogilise kella ja "liigi" taastootmiseni. Stopp! Tupiktee! Tagumine käik...piip-piip-piip...nii...nii. Tagasi.
Niisiis. Aga miks ma sellest Tundest siis taga ajan? Loodus teeb oma töö? Ei-ei, mulle ei sobi see lähenemine, et ma olen pisike mutter liigi säilitamise generaalplaanis! Mmm... Ahah! Tundub, et ma oleksin selle lähenemisega kohe tükk maad vähem sõjajalal, kui mul oleks... Just! Väga kaval! Kui Loodus annab mulle vahetuskaubaks Tunde ehk tegelikult uimastaks mu Mõtlemise, siis oleks ma kohe nõus hakkama pesa punuma. Täpselt nii ongi ju! Geniaalne!
Niisiis. Tunde otsimine või siis mitteotsimine või ootamine või unistamine sellest või kuidas iganes seda nimetada on looduse poolt mulle sisse kodeeritud... Või on ikka? Või on see puhtalt sõltumine mõnutundest, uimasti tagaajamine, lendamisest unistamine, suured pupillid, veri veenides tormamas... Et kui korra oled saanud tunda, mida tähendab Tõeline Tunne, siis tahad seda veel ja veel? Aga esimene kord? Teistel on, seega ma tahan ka? See oleks kuidagi... see poleks väga kindel taktika vist Looduse poolt. Kõik ei pruugi ju tahta gruppi kuuluda, mõni võib juba varakult oma rida ajada. Seega? Sisse kodeeritud? Või ei ole seal vahet, sest Tunde tekkimises ja selle tapmises on otsustav roll siiski vist Mõtlemisel? Või siis esimesel juhul selle nõrkusel. Ja nõrkus ei tähenda siin midagi halba. "Paindlikkusel" oleks ehk sobivam. Või siis "võimel mitte üle mõelda".
Seega, mida ma e i otsi? (Otsimine oleks mõtestatud tegevus, seega oleks see Tunde "püüdmise" seisukohalt tupik, kas pole?) Kas see, mida ma ei otsi, on kõigest variatsioon olnud Tundest? (Aga miks "kõigest"?) Et kui pole piisavalt sarnane olnule...sellele olnule, mis sobis hästi ja enamgi veel, siis jääb see lihtsalt katki ja mitteotsimine jätkub? Hmm... Ei, asi pole ju ometi mõnes lemmiktegevuses, iseloomujoones või suhtumises millessegi, mida otsitakse. Asi ei ole ju mõnes detailis, vaid milleski suuremas - Tundes. Need on kõigest olulised pisiasjad, mis on osalised Tunde tekitamises või pigem selle säilitamises, aga ei saa ometi määravaks osutuda kohe alguses. Millest see Tunne siis tekib? Asi ei ole siis puudes, vaid ikkagi metsas?
tbc.
The Stranglers "Always the Sun" http://www.youtube.com/watch?v=udYENOlpIQg
15.8.07
Mida sa puhkuse ajal tegid?
Miks on nii, et sellele küsimusele vastates saad sa heakskiitva noogutuse osaliseks juhul, kui su puhkus sisaldas välismaareisi (veel parem -reise), ekstreemsusi ja muidu hüperaktiivseks olemist? Kust tuleb see, et puhkus peab olema aktiivne? Kas puhkamine tähendab ilmtingimata füüsilist aktiivsust? Miks mitte vaimset aktiivsust? Kas füüsiliselt aktiivne puhkus ei ole (osaliselt) mitte enese ja oma mõtete (või nende puudumise) eest põgenemine? Kas enese või oma mõtetega üksi olemine on nii kohutav, et selle vältimiseks tuleb olla füüsiliselt aktiivne? Mida aktiivsem puhkus, seda väiksem on oht pilku enesesse heita ja sealse võimaliku tühjuse või lahendamata pundardega silmitsi sattuda? Pigem pidevalt midagi teha, viibida eemal ja teiste inimeste seltskonnas, et ainult mitte enesega üksi jääda? Puhkus või põgenemine?
George Jones "The Grand Tour" http://www.youtube.com/watch?v=tKdxqxDuyII
Miks on nii, et sellele küsimusele vastates saad sa heakskiitva noogutuse osaliseks juhul, kui su puhkus sisaldas välismaareisi (veel parem -reise), ekstreemsusi ja muidu hüperaktiivseks olemist? Kust tuleb see, et puhkus peab olema aktiivne? Kas puhkamine tähendab ilmtingimata füüsilist aktiivsust? Miks mitte vaimset aktiivsust? Kas füüsiliselt aktiivne puhkus ei ole (osaliselt) mitte enese ja oma mõtete (või nende puudumise) eest põgenemine? Kas enese või oma mõtetega üksi olemine on nii kohutav, et selle vältimiseks tuleb olla füüsiliselt aktiivne? Mida aktiivsem puhkus, seda väiksem on oht pilku enesesse heita ja sealse võimaliku tühjuse või lahendamata pundardega silmitsi sattuda? Pigem pidevalt midagi teha, viibida eemal ja teiste inimeste seltskonnas, et ainult mitte enesega üksi jääda? Puhkus või põgenemine?
George Jones "The Grand Tour" http://www.youtube.com/watch?v=tKdxqxDuyII
Kas see hea...
...mille me suhtest esimese hooga välja tooksime, on see, millest me eelmistes suhetes puudust tundsime? Kas me otsime edaspidi pigem seda, millest puudust tundsime või seda, mis meeldis? Kas selle "millegi" otsimisega ei sea me endale piire ja ei võta võimalust leida? Kas mitte otsides on võimalik leida?
David Bowie "Absolute Beginners" http://www.youtube.com/watch?v=VCL7kkn7MJQ
13.8.07
Kas mul on midagi öelda?
Sellest küsimusest võib alguse saada iga blogi. Ma loodan tegelikult, et saabki.
Nii et, kas mul on midagi öelda?
Um... ma ei ole kindel. (Mhh, kas see on nüüd parem, kui seda endalt üldse mitte küsida?) Kas mõtlemissuutlikkus ja kirjutamisoskus on piisavad vabandused hakkamaks seda anonüümsusega jagama? (Paistab vähemasti, et ma olen endast mingisugusel arvamusel. Ja miks ka mitte?)
Ma mõtlen, et kui ma lasen mõned küsimused, mis mu peas idanema on hakanud või millised ma olen edasi mõtlemise kõlbulikeks arvanud ja endale pähe võtnud/lasknud tulla, siia "välja", kus on eeldatavalt rohkem ruumi, siis mõni neist areneb ehk edasigi ja küpseb vastuseks. Küllap lähevad mõned ussitamagi, aga tühja neist.
Sellest küsimusest võib alguse saada iga blogi. Ma loodan tegelikult, et saabki.
Nii et, kas mul on midagi öelda?
Um... ma ei ole kindel. (Mhh, kas see on nüüd parem, kui seda endalt üldse mitte küsida?) Kas mõtlemissuutlikkus ja kirjutamisoskus on piisavad vabandused hakkamaks seda anonüümsusega jagama? (Paistab vähemasti, et ma olen endast mingisugusel arvamusel. Ja miks ka mitte?)
Ma mõtlen, et kui ma lasen mõned küsimused, mis mu peas idanema on hakanud või millised ma olen edasi mõtlemise kõlbulikeks arvanud ja endale pähe võtnud/lasknud tulla, siia "välja", kus on eeldatavalt rohkem ruumi, siis mõni neist areneb ehk edasigi ja küpseb vastuseks. Küllap lähevad mõned ussitamagi, aga tühja neist.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)