Kallid kaasteelised!
Ma arvan, et aastavahetuse ajal ma vist ikka mõtlen, et järgmisel aastal võiks juhtuda seda ja teist. Et siis nagu soovin midagi. Nagu sünnipäevatordilt küünlaid puhudes (millal ma seda õigupoolest viimati tegin?) või langevat tähte nähes tehakse. Mitte et ma sellisesse... ei oskagi sellele mingit nime anda... kuidagi usuksin. Pigem on see lapsepõlvejäänuk, millest vast pole vajagi lõplikult lahti saada. Las ta olla, onju? Ja eks sellistesse asjadesse uskumine tähendab ka mingisugust ebakindlust või millegi puudumist... Mh, ma võin pikalt mõtlemata mõlemasse lahtrisse linnukese teha.
Aga asi pole ju soovimises, vaid - what you get is what you give. Seega peaks soovima uuelt aastalt, et mul oleks palju anda.
Ma ei mäleta, mida ma võisin eelmise aasta viimastel päevadel soovida. Ma võin aimata, mida ma võisin hingevärinal eelmise aasta viimasel hetkel soovida. Ja mida ma võisin esimese hommikul pool seitse magama minnes soovida. Need soovid täitusid! Need soovid täitusid... Minu soovid olid tingimusteta, kuid elul olid siiski omad tingimused. Aga see ei tohi kõlada kurtmisena! Mkmm! Sest tegelikult... Sest tegelikult oli see muinasjutuline aasta! Ma Elasin! Ma Tundsin! Ma sain teada, et minuga võib juhtuda asju, mille juhtumises ma kunagi tõsiselt kahtlesin või millest mul aimugi polnud!
Mul on hea meel 2007. aasta üle. Sel aastal juhtus rohkem ja võimsamalt, kui ma oleks osanud loota.
Kallid kaasteelised!
Aitäh olemast! Aitäh mõjutamast! Aitäh jälge jätmast! Aitäh emotsioone ja mõtteid tekitamast!
Leonard Cohen "Dance Me to the End of Love" http://www.youtube.com/watch?v=yIdZ-rRnUkg
30.12.07
28.12.07
Kuutamolla.
There are no great people, just ordinary ones. You made each other greater than you really were. You continued, she grew tired...
Eva Dahlgren "Vem tänder stjärnorna" http://www.youtube.com/watch?v=Lw1lcYmSI_A
There are no great people, just ordinary ones. You made each other greater than you really were. You continued, she grew tired...
Eva Dahlgren "Vem tänder stjärnorna" http://www.youtube.com/watch?v=Lw1lcYmSI_A
10.12.07
Previously unreleased.
EI pole ju muud, kui üks kahest võimalusest, mitte tupik.
JAH ei ole sirge, asfalteeritud ja päikeseloojangusse kaduv kiirtee... Mh, õigupoolest ta võib seda olla, aga selles ei maksa liialt kindel olla. Ja EI pole sellelt kiirteelt allakeerav käänuline ja juurikaid täis hobusetee, mis viib rappa. St. ta võib seda muidugi olla, kuid see pole samuti midagi kindlat.
Kes ütles, et sirge ja sile tee on see õige ja konarlik metsavahetee on vale valik? Ehk miks ma ajan taga JAHi, kui tegelikult võib EI mind juhatada hoopis imelisemasse paika? Sest JAH-tee viib mind kiiresti kohta, mida ma kujutan ette? Aga kas ma suudan ette kujutada seda, mida elul võib minu jaoks varuks olla? Senise põhjal võin ju öelda, et ma pole midagi suutnud ette kujutada. Just. Pidevalt on suu imestusest lahti - oh! (Mnjah, ma räägin viimasest aastast, kui nüüd täpne olla. Hmm, kui nüüd meenutada, siis sai see kõik alguse just ühest EI-st...) JAH-tee puhul on mul siht ja mingi kujutluspilt saabuvast, kuid samas ka see teadmine, et minu kujutluspilt on tõenäoliselt täiesti küündimatu võrreldes Elu endaga. Seega, miks ma ajan JAHi taga? Ainult seetõttu, et saan toetuda tõenäoliselt ebareaalsele kujutlusele tulevikust, millega EI puhul ei saa arvestada? See on ju jabur. Aga samas parem kui mitte midagi. Aga kas s e e pole jabur? Midagi tuleb ju niikuinii, kindel see.
Pigem peaks suhtuma asjadesse sedamoodi, et need EI ja JAH on võrdsed... olgu siis üks sile kiirtee ja teine käänuline hobusetee. Mõlemad on head vastused. Mõlemad viivad edasi. Olgu, aga mida ma lähen püüdma? JAHi ju ikkagi... Ma lükkan seda nädala, kaks ja võib-olla rohkemgi edasi, ootan ja mõtlen ja kaalun, et ainult see JAH kätte saada. Miks siis ometi? Kas ma tean, et see on parim valik? Ei tea. Miks siis? Um...
Sest ma olen selle JAH-i peale liialt palju juba mõelda jõudnud. Et mis siis saaks ja kuidas läheks... Ja siia otsa veel üks hirmus avastus. Kõik see "mis siis saaks ja kuidas läheks" põhineb minu ettekujutuses ju sellel, mis on juba olnud! Mitte et see valik vilets oleks - mkmm! Aga ma ei suuda midagi uut välja mõelda. Seega, unistused põhinevad minevikul? Jajaa... Ja sinna ma kinni jäängi. Ma ei suuda ette kujutada oluliselt rohkemat, kui seda, mis on olnud. Valitud kombinatsiooni minevikusündmustest siis.
Mõnikord tuleb lihtsaid asju enda jaoks uuesti avastada.
The Cure "Lullaby" http://www.youtube.com/watch?v=oOHQs405XcU
EI pole ju muud, kui üks kahest võimalusest, mitte tupik.
JAH ei ole sirge, asfalteeritud ja päikeseloojangusse kaduv kiirtee... Mh, õigupoolest ta võib seda olla, aga selles ei maksa liialt kindel olla. Ja EI pole sellelt kiirteelt allakeerav käänuline ja juurikaid täis hobusetee, mis viib rappa. St. ta võib seda muidugi olla, kuid see pole samuti midagi kindlat.
Kes ütles, et sirge ja sile tee on see õige ja konarlik metsavahetee on vale valik? Ehk miks ma ajan taga JAHi, kui tegelikult võib EI mind juhatada hoopis imelisemasse paika? Sest JAH-tee viib mind kiiresti kohta, mida ma kujutan ette? Aga kas ma suudan ette kujutada seda, mida elul võib minu jaoks varuks olla? Senise põhjal võin ju öelda, et ma pole midagi suutnud ette kujutada. Just. Pidevalt on suu imestusest lahti - oh! (Mnjah, ma räägin viimasest aastast, kui nüüd täpne olla. Hmm, kui nüüd meenutada, siis sai see kõik alguse just ühest EI-st...) JAH-tee puhul on mul siht ja mingi kujutluspilt saabuvast, kuid samas ka see teadmine, et minu kujutluspilt on tõenäoliselt täiesti küündimatu võrreldes Elu endaga. Seega, miks ma ajan JAHi taga? Ainult seetõttu, et saan toetuda tõenäoliselt ebareaalsele kujutlusele tulevikust, millega EI puhul ei saa arvestada? See on ju jabur. Aga samas parem kui mitte midagi. Aga kas s e e pole jabur? Midagi tuleb ju niikuinii, kindel see.
Pigem peaks suhtuma asjadesse sedamoodi, et need EI ja JAH on võrdsed... olgu siis üks sile kiirtee ja teine käänuline hobusetee. Mõlemad on head vastused. Mõlemad viivad edasi. Olgu, aga mida ma lähen püüdma? JAHi ju ikkagi... Ma lükkan seda nädala, kaks ja võib-olla rohkemgi edasi, ootan ja mõtlen ja kaalun, et ainult see JAH kätte saada. Miks siis ometi? Kas ma tean, et see on parim valik? Ei tea. Miks siis? Um...
Sest ma olen selle JAH-i peale liialt palju juba mõelda jõudnud. Et mis siis saaks ja kuidas läheks... Ja siia otsa veel üks hirmus avastus. Kõik see "mis siis saaks ja kuidas läheks" põhineb minu ettekujutuses ju sellel, mis on juba olnud! Mitte et see valik vilets oleks - mkmm! Aga ma ei suuda midagi uut välja mõelda. Seega, unistused põhinevad minevikul? Jajaa... Ja sinna ma kinni jäängi. Ma ei suuda ette kujutada oluliselt rohkemat, kui seda, mis on olnud. Valitud kombinatsiooni minevikusündmustest siis.
Mõnikord tuleb lihtsaid asju enda jaoks uuesti avastada.
The Cure "Lullaby" http://www.youtube.com/watch?v=oOHQs405XcU
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)