hiljemvalu
Kui endal on sõnu liiga palju, et valida need õiged... ja hilja on niikuinii...
Need sõnad tulid täna ise mu juurde... Aitäh!
29.11.08
27.11.08
Tähelepanu.
Tähelepanu... tähelepanuvajadus... Kas mitte tähelepanuvajadus ei panna rattaid pöörlema? Või siiski raha? K u i palju me tegelikult teeme tähelepanu nimel? Et saada märgatud, kuulatud, tunnustatud. Mida k õ i k e tähelepanu nimel ei tehta? Esmapilgul nii lapselikuna tunduv vajadus, ei jäta see meid ometi kunagi maha.
Lapsed ei oska seda seda lihtsalt varjata, erinevalt mitte-lastest. (Lapseks olemise ja mitteolemise piir jooksebki vist umbkaudu sealtmaalt, mil õpitakse valetama, varjama ja teesklema.) Laps võib tähelepanu saamiseks teha mida iganes, mõtlemata tagajärgedele. Ta võib korrutada jonnimiseni Vaata. Vaata! Vaata!!! Vaa-taaaa!!! niikaua, kuni sa korraks siiski pilgu viskad. Mhmh-ist ei piisa kauaks, see ei ole päris tähelepanu, nad saavad sellest aru küll. Ja pressinud välja selle väikese tähelepanu, juba ta valmistabki ette järgmist tähelepanu nõudvat tegu. Ja kui ta piisavalt tähelepanu ei saa, siis õpib ta katse-eksituse meetodil tegema asju, millega ta kindlasti tähelepanu saab. Joonistab seinale, kisub kassi sabast, lõhub kellegi teise ehitatud lumememme ära või midagi muud sellist. Seejuures tuleb neid tegusid teha ainult omainimestest tunnistajate juuresolekul (kes seda võõrast tähelepanu teab!). Üksi pole pooltki nii huvitav, sest siis ei ole tähelepanu ju kusagilt tulemas niikuinii. Jah, võib-olla pärast, aga siis võib nälg olla juba leevendatud. Ja seda kõike ainult tähelepanu nimel! Lihtne! Teoorias lihtne, päriselus siiski raske teoks teha, sest kellel meist seda tähelepanu ikka nii palju on, et jõuaks pidevalt teistelegi jagada, onju?
Mitte-lapsed suudavad oma tähelepanuvajadust (kui midagi lapsikut ehk häbenemisväärset?) varjata, kuid oma tegudega reedavad nad end siiski. Ja need teod võivad olla juba hirmsamat laadi, teistele inimestele ohtlikudki. Paremal juhul siiski ainult tähelepanunäljast ennast hävitavad või ka lihtsalt ohutud. Aga kui häda on nii suur, siis ei jagu enam aega mõelda tagajärgedele. Nii joobki üks ennast täis, teine lobiseb välja kellegi saladuse või vähemasti räägib taga, kolmas riputab netti kõik oma reisipildid, neljas peab blogi, viies tuunib autot, kuues vehib mõttes rusikatega ja lubab töölt ära minna, seitsmes ja kaheksas paljastavad end internetis või televisioonis, üheksas tahab luua autonoomset oblastit, kümnes tahab olla maailma kõige võimsam ja kardetum mees ja kolmeteistkümnes peab ennast jumala pojaks... Mida kõike tähelepanu nimel ei tehta!
Mida mina tähelepanu nimel teen?
Tänan tähelepanu eest!
Ahjaa, kui sa lähed külmkapi juurde ja su kass jookseb su juurde ja kräunub või hõõrub ennast vastu su jalgu, siis tal ei pruugi kõht tühi olla. Ta võib ka lihtsalt tähelepanu vajada.
Song of the Sirens ("O Brother Where Art Thou")
Tähelepanu... tähelepanuvajadus... Kas mitte tähelepanuvajadus ei panna rattaid pöörlema? Või siiski raha? K u i palju me tegelikult teeme tähelepanu nimel? Et saada märgatud, kuulatud, tunnustatud. Mida k õ i k e tähelepanu nimel ei tehta? Esmapilgul nii lapselikuna tunduv vajadus, ei jäta see meid ometi kunagi maha.
Lapsed ei oska seda seda lihtsalt varjata, erinevalt mitte-lastest. (Lapseks olemise ja mitteolemise piir jooksebki vist umbkaudu sealtmaalt, mil õpitakse valetama, varjama ja teesklema.) Laps võib tähelepanu saamiseks teha mida iganes, mõtlemata tagajärgedele. Ta võib korrutada jonnimiseni Vaata. Vaata! Vaata!!! Vaa-taaaa!!! niikaua, kuni sa korraks siiski pilgu viskad. Mhmh-ist ei piisa kauaks, see ei ole päris tähelepanu, nad saavad sellest aru küll. Ja pressinud välja selle väikese tähelepanu, juba ta valmistabki ette järgmist tähelepanu nõudvat tegu. Ja kui ta piisavalt tähelepanu ei saa, siis õpib ta katse-eksituse meetodil tegema asju, millega ta kindlasti tähelepanu saab. Joonistab seinale, kisub kassi sabast, lõhub kellegi teise ehitatud lumememme ära või midagi muud sellist. Seejuures tuleb neid tegusid teha ainult omainimestest tunnistajate juuresolekul (kes seda võõrast tähelepanu teab!). Üksi pole pooltki nii huvitav, sest siis ei ole tähelepanu ju kusagilt tulemas niikuinii. Jah, võib-olla pärast, aga siis võib nälg olla juba leevendatud. Ja seda kõike ainult tähelepanu nimel! Lihtne! Teoorias lihtne, päriselus siiski raske teoks teha, sest kellel meist seda tähelepanu ikka nii palju on, et jõuaks pidevalt teistelegi jagada, onju?
Mitte-lapsed suudavad oma tähelepanuvajadust (kui midagi lapsikut ehk häbenemisväärset?) varjata, kuid oma tegudega reedavad nad end siiski. Ja need teod võivad olla juba hirmsamat laadi, teistele inimestele ohtlikudki. Paremal juhul siiski ainult tähelepanunäljast ennast hävitavad või ka lihtsalt ohutud. Aga kui häda on nii suur, siis ei jagu enam aega mõelda tagajärgedele. Nii joobki üks ennast täis, teine lobiseb välja kellegi saladuse või vähemasti räägib taga, kolmas riputab netti kõik oma reisipildid, neljas peab blogi, viies tuunib autot, kuues vehib mõttes rusikatega ja lubab töölt ära minna, seitsmes ja kaheksas paljastavad end internetis või televisioonis, üheksas tahab luua autonoomset oblastit, kümnes tahab olla maailma kõige võimsam ja kardetum mees ja kolmeteistkümnes peab ennast jumala pojaks... Mida kõike tähelepanu nimel ei tehta!
Mida mina tähelepanu nimel teen?
Tänan tähelepanu eest!
Ahjaa, kui sa lähed külmkapi juurde ja su kass jookseb su juurde ja kräunub või hõõrub ennast vastu su jalgu, siis tal ei pruugi kõht tühi olla. Ta võib ka lihtsalt tähelepanu vajada.
Song of the Sirens ("O Brother Where Art Thou")
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)