Loodan saada rahulikuks.

Mu selja taga laulab DVD pealt Leonard Cohen... eelmise aasta juulis Londonis. Ülikonnas... kaabuga... Ta oli siis 74 aasta vanune... Ja ma mõtlen, et m i l l i n e elutarkus temast õhkub! Ma kuulan ja vahin teda tardunult, justkui ahmides tema muusikat endasse... ja tunnen end kui tühine rumal putukas tema kõrval. Ma ei oota nii vanaks saamist, ma vist isegi kardan seda - küllap teadmatusest, aga ma tõepoolest ootan seda elutarkust... seda rahu, mis võib mind vallata, kui ma olen vana ja tean, kuidas asjad käivad. Kuidas elu käib... Mis on oluline ja mis mitte... See elutarkus ei tule muidugi postiga, et ühel päeval ta ongi kohal. Aga ma loodan, et ta koguneb ja koguneb ja koguneb... ja et ma oskaks seda koguda, et ühel päeval... et ühel päeval istuda sügavasse tugitooli ja vaadata rahulikult kõiki neid sebivaid-rabelevaid-tormavaid noori inimesi ja mõelda, et nad ei tea veel mitte midagi. Mitte midagi. Aga ühel päeval saavad nad aru, et...

Rahu. Rahu ja vaikus. Kui ma vaid suudaks end peatada ja tunnetada seda. Rahu ja vaikus on ilmselt kuldaväärt.
Ma vist olen juba vana. Piisavalt. See on alles algus ilmselt... Aga tunne on hea igatahes. Lubav.

"Excuse me for not dying." (L. Cohen)

Leonard Cohen "Suzanne" (Live in London, 17.07.2008)