Kas mul on midagi öelda?

Sellest küsimusest võib alguse saada iga blogi. Ma loodan tegelikult, et saabki.
Nii et, kas mul on midagi öelda?
Um... ma ei ole kindel. (Mhh, kas see on nüüd parem, kui seda endalt üldse mitte küsida?) Kas mõtlemissuutlikkus ja kirjutamisoskus on piisavad vabandused hakkamaks seda anonüümsusega jagama? (Paistab vähemasti, et ma olen endast mingisugusel arvamusel. Ja miks ka mitte?)

Ma mõtlen, et kui ma lasen mõned küsimused, mis mu peas idanema on hakanud või millised ma olen edasi mõtlemise kõlbulikeks arvanud ja endale pähe võtnud/lasknud tulla, siia "välja", kus on eeldatavalt rohkem ruumi, siis mõni neist areneb ehk edasigi ja küpseb vastuseks. Küllap lähevad mõned ussitamagi, aga tühja neist.