Head ajad.

Kas mälestused headest aegadest saavad eksisteerida ainult seetõttu, et need head a(s)jad said õigel hetkel otsa? Õige hetk peab sel juhul tunduma loomulikult liialt varajasena, sest kui mingid ajad saavad läbi ja sulle ei tundu see ebaõiglase ja valusa ja liialt varase lõpuna, siis polnud tegu ilmselt piisavalt heade aegadega. Sest kes tahaks häid aegu lihtsalt käest anda? Ja kui head ajad ei saa mingil põhjusel liialt vara läbi (siis, kui nad tunduvad veel väga heade aegadena), siis kas nad vajuvad lõpuks halbadeks aegadeks ära? Aga kui headest aegadest saavad lõpuks halvad ajad, siis kas on üldse võimalik mäletada neid häid aegu, kui neist said lõpuks halvad ajad? Lõpp halb, kõik halb? Kas need halvad ajad praeguse hetke ja nende heade aegade vahel ei takista häid aegu mäletamast? Kas nad ei lõika läbi sidet nende heade aegadega?

Kas lõppenud suhet on võimalik mäletada ilusate ja heade aegadena? Jah, muidugi on. Kuid millise hinnaga? Kas selleks peab suhe liialt vara läbi saama? Mhmh. Mis on valus. Aga kui mõistus asub piisavalt kiiresti haavata saanud südame asemele, võtab kontrolli enda kätte, tuimestab valu, kuniks haavad paranevad, siis... Kas siis jäävadki alles ainult head mälestused? Tundub nii. Või juhtus midagi muud? Kas see protsess on kontrollitav või juhtub see ise, kui üldse midagi juhtub?

See ei ole eluga edasi minemine? See on taganutmine? Hmm... Või on see heade asjade mäletamine? Isegi kui see sisaldab taganutmist, on tegemist heade asjade/aegade mäletamisega. (Nutmine on üldse kuidagi alahinnatud. Aa jah, mehed ei nuta ju. Muidugi-muidugi.) Või oleks parem üle õla tagasi vaadates näha suhtelaipu, käärima lastud suhteid, mis leidsid oma koleda lõpu ja mille peale ei taha mõeldagi ja milledes osalejaid ei taha enam kunagi näha? Kas on parem endaga kaasa võtta kõik see halb ja mitte mäletada head? Kas see ei kataks iga järgneva suhte aina suureneva ja tumeneva ootustepilvega, hirmuga, et äkki ma olen järjekordses tulevases suhtekorjuses. Kui selja taga on ainult laibad ja hävinenud inimsuhted nendega, kellega kunagi oli kõige parem, siis see ei pruugi mõjuda väga julgustavalt.

Ma valiksin hea mäletamise. Ma usun, et saab ka heaga, head kaasa võttes. Ja ma olen tänulik, et ma seda kogeda saan. Kuigi...seda ei saa vist siiski üksi teha. Ja sellega kaasneb magus valu.


Frank Sinatra "It Was a Very Good Year" http://www.youtube.com/watch?v=cDp8anVM0eU