Sa oled mul kohe pinna all.

Mul on tunne, et ma olen iseenda sees vangis. Ma ei julge teha asju, mida ma võib-olla tahaksin teha, ja ma ei julge öelda asju, mida ma tahaksin öelda. Ma ahistan iseennast enda sees. Ma olen väike putukas, kes rabeleb oma pisikeses maailmas. Võib-olla on see pimeda labürindi vale sein, mida mööda ma silmad kinni seotult kobamisi liigun? Kas ma pole siin mitte varem olnud? Ei ole vist. Vähemasti mitte nii tajutavalt...
Seal kusagil on inimesed, kes on hoopis teistsugused. Seal kusagil on kohad, mis on hoopis teistsugused. Millal minu maailm kuhugi küündib? (Muidugi, need hoopis teistsugused inimesed seal hoopis teistsugustest kohtades võivad endid vabalt samade küsimustega vaevata. Kui nad taipavad seda teha.)
Kas see rahulolematus on edasiviiv jõud? Rahuolematuseni jõudmine on ju iseenesest märk edasiminekust? Hmh.

Võib-olla peaks hoopis telekast mingit turvalist saasta vaatama, mis summutaks mõtlemise?


Peter Sarstedt "Where Do You Go To (My Lovely)" http://www.youtube.com/watch?v=sAyJo02RCYM