Mh...

...ma käisin seda Portselansuitsu vaatamas. Päris lahe! Nii koht, näitlejad kui sisu siis.

The Jim Ashilevi on selle autor. Ei saa öelda, et ma läksin sinna tema pärast, aga eks natuke ajas tagant seegi, et vaadata, what's the fuzz is all about. Räägitakse Jimist ju ainult eesliitega geenius.

Kuna Draamateater on remondis, aga võib-olla ka sõltumata sellest, tehakse Protselansuitsu Eesti Teatriliidu saalis. See on seal Kinomaja kõrval kohe. Tegemist ei ole kaugeltki küll teatrisaaliga (aga samas miks ka mitte?), nii et see koht mõjub Draamateatri pubekast lapselapsena. Aga noortega võiks ju sidet hoida, onja? Nii et tekkinud umbsuse ja palavuse leevenduseks vaheajal Saku Lätet kallata ja tänaval värsket õhku hingata ei tundunud mingil moel veider.

Näitlejad - kõik need kolm - olid minu jaoks tundmatud. No võib-olla Maarja Mitt... nime justkui oleks kuulnud, aga vaevalt et teda ennast näinud. Aga see oli kahtlemata sobilik. Noored noortele (päriselt vabalt kõigile). Nii sobiski. Mnjah, kuna ma olen näitlemisest päris kaugel, siis minu jaoks olid nad head küll. Küllap siis olidki.

Sõnum? Ma ei mõtle selle peale tegelikult, ma jälgin teatrit mingi oma nurga alt, mulle tundub. Võib-olla on see vastureaktsioon (sõnumit mitte otsida siis) pärit lapsepõlves nähtud multikatesse peidetud moraalitsemisest, millele ma üsna kiirelt jälile sain ja selle vastu immuunsust kasvatama hakkasin. Mis nad arvasid, et suudavad mind kommi sisse peidetud kalamaksaõliga ära petta või? Küllap on sellest abi ka praegusest tarbijates madalaimat ühist nimetajat otsivast reklaamimaailmast möödaelamisel. (Yeah! Pange reklaami paljas naine (ikka veel?!) ja ma ostan seda! Suckers!)

Igatahes, kui ma mõtlen, mida nad sellega öelda tahtsid, siis ma jõudsin teisele järeldusele, kui Kristi Eberhart Päevalehes (EPL, 11.08). Ma ei ütleks esimese hooga, et "see on lugu poisist ja tüdrukust, armastusest, üksindusest ja kohanemisraskusest", aga seda ka muidugi. Minu arvates oli sõnum see, et enda eest ei ole mõtet ega saagi põgeneda. Ma ei tea, kas see tähendab endaga leppimist. Sellele peavad põgeneda üritajad ise jälile jõudma. Päevalehega olen nõus selles osas, et mõnes kohas häiris liigsete võõrsõnade kasutamine ja nendest pikkade lausete moodustamine. Rääkimata sellest, et ma ei suutnud neist kohati läbi närida, nende esitamine näitlejate poolt ei sujunud kõige usutavamalt. Aga see oleks ka kõik negatiivse poole pealt.

Sõnumit ma taga ei aja. Kui mõte hiljem ise tagasi kerib ja otsima hakkab, siis on hästi, kui ei, pole ka hullu midagi. Ma naudin protsessi. Mulle meeldib mõelda hoopis, et huvitav, kas tal oli seal vannis põlvitades põlvedel valus ka. Või et kas Maarja kasuks otsustamisel mängis rolli ka asjaolu, et ta mahub külmkappi ära. Või et mis tunne on nädal aega järjesti samal ajal samas kohas peale samade sõnade ütlemist oma lavapartnerit suudelda. Või et kuidas nad "päris" elus käituvad? Või kuidas selline (minuga samas reas istuv) tüüp endale sellise armsa tüdruku on leidnud? :) Või et kuidas nad septembris (siis on veel rida etendusi) seal õues hilisõhtul veega mängivad - päris külm võib olla siis. Või et mis oli selle naisnäitleja nimi, kes publiku hulgas istus, vaheajal tänaval suitsu kiskus, aga teiseks vaatuseks tagasi ei tulnudki? (Vanakoolikas, selline Ülle Kaljuste ja Rita Raave aegne. No ei tule nimi meelde.) Või et kas see lõik, mille Kristo Viiding kusagil keskpaigas kaks korda järjesti esitas, pidigi nii olema või läks midagi vähe viltu? (Küllap läks vist jah. :)

Jah, mulle meeldivad detailid ja mind huvitab lavatagune elu. Näiteks andis heli- ja valgusemeeste kõrval istumine palju uut (tegelikult esimest) infi heli ja valguse (ning selle keeramise) kohta. (Ühtlasi paistis mulle nende laual põlev lamp silma.) Nt. Portselansuitsu saundträkk koosneb 17-st träkist ja pikkust on sellel 43 minutit. Träkk 1 on "Publikumark", millega kutsutakse publikut saali ja antakse teada lähenevast algusest. "Linnulaul", "Berlin", "Midagi hakkab juhtuma"... :) Igatahes lähen ja otsin nüüd üles, kes esitab lugu "Stick Together" (üle 6 minuti pikk versioon)* ja kelle lauldud oli lugu "Me and Mrs. Jones" (või oli see "Mr. and Mrs. Jones"?).

Hea tunne jäi.

(Ja need poole kaheteistkümne ajaks Viru tänavale kogunenud tuunitud bemarite ümber asjatavad dressid-tossud tundusid lihtlabaste pärdikutena. Kahju oli neist. Või... tegelikult ei olnud ka.)

-----
*Minnie Riperton "Stick Together"

Billy Paul "Me and Mrs. Jones" http://www.youtube.com/watch?v=nExsLVg50zw